Kuidas väärika meediaväljaande noor praktikant mind omaloominguga ehtis

(NB! See artikkel täieneb veel!)

Loen kolmandat korda läbi selle artikli, haaran käega laubast ja vangutan ahastusega pead.
Ma aimasin halba. Aimasin, kuid olin liiga sinisilmne. Ma tunnen, et minu usaldust on kuritarvitatud, mind on ahistatud. Ma tunnen, et minu nime on lubamatult kasutatud ja määritud.
Ma õppisin sellest põgusast kogemusest just väga palju. Kahju, et seda juba kooliajal ei õpetatud.

allikas: yoozpaper.com

Jah, te teate tõenäoliselt, mis artiklist ma räägin.

Kahjuks ei leidunud mul töö tõttu seda aega, et tekkinud olukorraga kohe tegeleda. Et postitada jagamiste alla enda vastust, et rääkida olukorrast vegankommuunis, et võtta kohe ühendust artikli toimetajaga, et esitada kohe järgmisel päeval kaebus jne. Kuid mul on see aeg nüüd ning ma võitlen lõpuni. Ei saa päris nii, et meedia teeb mis tahab.

Miks ma sellest kirjutan?

• Kokku on keeratud tõeline crap ning mina olen selle kohutava muinasjutu üks peategelane.
  Esiteks, on rohkem kui suurem enamus artiklis esitatud väidetavaid tsitaate väljamõeldised ning noore ajakirjaniku tõlgendused, mida mina pole sellisel kujul kordagi öelnud.

• Artikliga seotud meediaväljaanne on rikkunud Eesti ajakirjanduseetika koodeksit, avaldanud ebaõiget informatsiooni ning kasutanud minu nime kujul, milleks neil puudus õigus. Not cool.

• Ma tahan, et teie teaksite, kuidas sellise situatsiooni tekkimist ennetada.Minu jaoks oli see esimene säärane kokkupuude meediaga. Ma lihtsalt ei osanud end kaitsta varitseva ohu eest, sest ma ei teadnud kuidas seda teha. Veelgi enam, ma ei osanud aimata, et mind selline oht võib varitseda, sest puudus eelnev otsene negatiivne kokkupuude meediaga.

Ma käisin eelmise kuu lõpul heauskselt andmas ühte põnevat intervjuud. Täpsemalt, tegemas näidis-poodlemist ühele ajalehele, et avardada selle lehe lugejate maailma ja mõistmist vegantoidu ja -elustiili kohta. Ma olin põnevil. Olin, kuni ma nägin oma Facebooki ajavoos pealkirja, mis kõlas nagu midagi, mis ma ütlesin...ja veel midagi, mis ma ütlesin...täiesti eraldi kontekstides...kokku panduna, üheks fiktiivseks tsitaadiks, mida keegi kunagi tegelikult ei ütelnud.

Kuidas see toimus?

Minuga võtab juuli lõpus Facebooki kaudu ühendust nooruke, 21-aastane ajakirjanik, kes soovib vegan-toidukorvi teemal artiklit kirjutada. Uurin, mis on loo ajend, kust pärineb idee ning kuidas ja kas on neiu ise veganlusega seotud. Vastused tunduvad veenvad ja siirad. Neiu näib tore ja mõistev, lugejale vegan elustiili selgitada sooviva huviga, mitte tavapärane kõmu otsiv kollase meedia ajakirjanik. Lisaks noor, alustav ajakirjanik - mis ohtu saab temast olla, eriti, kui artikli sisu tuleb, lubatult, selgitav. Kõhklen veidi, kuid otsustan kõhutundele vaatamata osaleda. Vale, nii vale otsus.

Reegel number üks: Ära kunagi usalda tööd tegevat ajakirjaniku.

Kiirelt saab kokku lepitud kohtumine Kristiine Prismas. Vaid päev-mõni hiljem kohtungi noore brünetiga Kristiine Keskuse juures. Tervitame ning sammume koos poodlema. Kogu poodlemine on veidi kentsakas, sest tegelikult ma just käsisin poes toiduvarusid täiendamas. Kogu korvitäit ei taha ju pärast uuesti tagasi laduda, seega teeme pigem tiiru poes ning ma ütlen, mida ostaksin. Ilmselt. Sest tühja korviga puudub ülevaade, mis veel puudu on. Mõned üksikud asjad laon korvi ka. Lisaks on jube raske keskenduda, mida Sa ostaksid, kui samal ajal seletad ja küsimustele vastad. Suurem osa ajast seisame ja natuke vähem aega tegeleme mõttelise ostlemisega.

Reegel number kaks: Ära kunagi räägi rohkem kui küsitakse.

Seisame pikalt puuviljaleti juures ning ma räägin sõbralikult vegan-elustiilist, rõhutades, et minu jaoks on see nii palju enamat, kui ainult toit - loodus, keskkond laiemalt. Toon näiteks riidest/võrgust kotid vs kilekotid. Neiu otsib välja väikese paberi ja kirjutusvahendi ning kritseldab paar märksõna, heal juhul mõne lausejupi nende vahele.

Võtan kaks õuna. "Golden" sort - minu lemmik poeriiulil. Maitsev on! Vaatan hinda ja vastan enne, kui neiu küsib. Seletan, et üldiselt on minu jaoks oluline toetada kohaliku põllumajandust, aga maitse on ka oluline. Nt Eesti lihatomat maitseb nagu tomat, erinevalt Hispaania plastmasstomatist. (Mulle lihtsalt ei meeldi plastmasstomat :'( + hei, saan Eesti põllumajandust toetada. Win-win? Lihatomati hinda aga arvestades, ei luba ma endale seda eriti suurtes kogustes. Seda ma talle ei maininud vist, eks?) Hooajal saan kohalike õunu maakodust hunnikutega, seega neid ei osta. Muul ajal võin endale mõned "Goldenid" lubada küll.

Siinkohal juhiksin tähelepanu ajakirjanduses laialt levinud ja ka antud artiklis kasutatavale liialdavale kirjastiilile ning tooksin välja ühe huvitava väite. Nimelt on "Golden" Prismas oma 1,69€/kg-ga keskmise hinnaklassi õun, mitte poole kallim teistest, nagu väidetud. ;) "Goldenist" kallimad on nt "Royal Gala" 2,49€/kg, "Kanzi" 2,29€/kg ning soodsamad nt "Jonagold" 1,49€/kg ning "Paulared" 0,73€/kg.

allikas: fruitxpress.ee

Rahaga on mul okei (tulen toime). S.t kuu lõpus "Royal Gala" õunu ei osta ja säästetud raha eest saab võiku peale vorsti ka. Hinnasilt huvitab mind küll. Lihtsalt hind ei ole minu jaoks ehk nii määrav, kui mõnele tavapärasele "vaesele tudengile". Porschega ei sõida, vanemad pole miljonärid ja kommionu ei oma. Haaran veel nipet-näpet ning ka mainitud banaanid. Lisan, et mind häirib, kui mahetooted (nt banaanide puhul) on kilesse pakendatud - jätan pigem ostmata - kilepakend nagu nullib suure osa toote sõnumist minu jaoks ära.

Liigume edasi. Seletan lahkelt ja uurin, kas tal vahepeal on mingeid küsimusi ka tekkinud. On. Jääme jälle seisma. Me pole kaugele jõudnud - seisame juurviljade ja kuumaleti nurgal. Neiu viipab kaugemale ja uurib. Mis tundega ma vaatan lihaletti seal, kas ei isuta? Ei, ei isuta. Miks? Mina näen vaatan selle pilguga nagu oleksid seal laibad reas, ei ole väga isutav. Neiu turtsatab naerda. Mismis..., mis nalja teeb? Ei miskit, lihtsalt ma käisin siin samas mõni päev tagasi oma sõbrannaga ja küsisin sama - ta vastas täpselt samamoodi "laibad reas" - see äratuntav sarnasus lihtsalt.

Piim, piimalett. Jogurtid kauguses. Räägin, et väga paljud vegan tooted on soja-baasil, sh ka jogurt. Soja võib tavatarbijale olla alguses väga harjumatu. Jutustan, kuidas ma olen väga tundliku maitsemeelega ning taimetoitlaseks hakates tundsin Alpro sojajogurtis väga spetsiifiliselt soja maitset, mis mind häiris; Nüüdseks on keel ilmselt soja maitsega harjunud ja see ei häiri mind enam.

- siia vahele kuulub veel hunnik kommentaare (mis tulevad peagi alla poole) kõigi teiste teemade kohta ning asjade kohta, mida ma ei öelnud sellele neiule, hetkel lihtsalt ei jaksa -

Oleme juba oma tiiru peaaegu lõpetamas ning tuleb veel küsimus. See kõlab umbes: "Mis on kõige ebameeldivam kogemus ostlemise juures?" Seisatan jälle ja mõtlen pikalt. Vaikus. Vastan miskit eitavalt ning jalutame veidi edasi. Tegelikult...lihalett. Räägin loo, kuidas taimetoitlaseks hakates oli lihaletist läbi jalutamine mingi väga kõhedust tekitav, kasutamata kordagi tsiteeritud sõna "rõve". (Ma tegelikult ei kasutagi väga seda sõna. Liha kirjeldades mitte, sest see on minu jaoks väga tugevahinnanguline sõna ja ma ei taha lihasööjat panna end ebamugavalt tundma, sellele viidates. Ma sõin ka kunagi liha. Mulle ei meeldiks, kui ma söön ja keegi hakkas oma hinnangut loopima, et mu toit on rõve.) Lisan, et mul meenub sellega seoses üks kord, kui poes tõsteti asjad ümber. "Taimsed vorstid olid tõstetud tavaliste kõrvale - see on olnud reaalselt vist ainus ebameeldiv kogemus." (Ebameeldiv oli siis see, et pidi neid otsima. Muidugi see ka, et nad lihaletis olid; Mulle meeldis kui vegantooted kõik ühes kohas koos olid.)

______________________________

*Mainin väga kiirelt veel ära, et see, et lehmal võetakse udarast vastumeelselt piima, ei ole minu suust kõlanud.

*Ärge palun arvake, et ma ütlesin "Käib kah.". Ei, ei ütelnud.

*Selgitasin tiinuse ja piimatootmise ja seemendamise/vägistamise seost päris pikalt ja laialt talle, aga sellest pole ka midagi selget kirja pandud
*Naljakas, et ta väidab, nagu ma olla öelnud, et veganiks hakata oli raske, kuna pidi silte lugema. Naljakas seetõttu, et ma just rääkisin pikalt, kuidas mulle meeldis vegelt veganile liikudes uuesti hakata toodete silte lugema, saades toidust teadlikumaks ning avastades uusi vegan tooteid.

*Huvitav fakt on ka see, et mina rääkisin talle lehmapiimajuustu söömise kõhuvalust, mis mul oli. Ma ei väida küll, et ka tema sõbranna sama kogemust pole kogenud, kuid siiski. Lisaks mainisin esimeses kirjas talle, et arvan, et olen tervsilik-or-not skaalal veganite seas pigem see rämpstoidu-vegan. Kummaline, aga mis seal ikka.
*Kalevi kohta ma ka ei väitnud, et nad üldse midagi toodetest veganina reklaamivad. Neiu ajakirjanik kas ei süvenenud üldse mu öeldusse või tegi siit mingi täieliku omaloomingu.
* Ja kõige olulisem. Ma ei ütelnud mitte ühtegi halba asja liha ega lihasööjate vastu terve meie kirjavahetuse ja kohtumise jooksul. Kui mul lastakse rahus olla, siis lasen mina teistel ka rahus olla.

* Minuga vestlust ei salvestatud. Minu lauseid ei kirjutatud üles. Avaldatud tsitaate pole olemas.

jpm

______________________________

allikas: shannoncu.ie

Kuidas aidata kaasa, et meedias ei leviks Sinu või Su mõtete kohta valeinfot?

Üks tark sõber, kes mulle selles asjas nõu on andnud, ütles:

"Ajakirjanikega on kaks asja alati:"

• Lindistada palud
• Enne kui avaldavad artikli, küsid seda lugeda

Alati.

Mina olin rumal, pahaaimamatu, ei teadnud. Mõtlesin küll mõlema asja peale korra. Ühe korra.

Kokkuvõtteks

Selle kõige juures on minu jaoks kõige huvitavam see, et lõplik artikkel ei kajasta just kõige ülevaatlikumalt seda, mida siis vegan-ostukorv reaalselt sisaldab ega põhjuseid selle taga.

Ei selgitata (nagu mulle ajendina toodi) bussis arutlevatele vanatädidele üheselt mõistetavalt, mida veganid valivad süüa ega võrrelda avatarbija vs vegani toidukorvi hinnaerinevusi.

Küll aga maalitakse vähemalt ühe osalise näol kollasele meediale sobivalt müüv, kõmuline pildi ühest "tõelisest" stereotüüpsena näivast veganist. Siinkohal toon välja, et teine osaline oli ajakirjaniku hea sõbranna. Sõbrannat ikka meedias halvast valgusest näidata ei taha, ma mõistan. Keegi tuli valida. Kõmu müüb.

PS. Tänan südamest kõiki, kes on selle artikli ilmumisega seoses mulle nõuga või mõnel muul viisil abiks ja toeks olnud! Täh!

Much luv <3

Külmutatud vaarika-tofu juustukook

Kuidas kokkad Sina?

Julgen pakkuda, et kui oled asjaarmastaja, teed seda sarnaselt minule - tunde järgi.

Natuke seda, natuke teist, paar peotäit siit...oh seda on ka üle! Oi, ei ole nagu õige tekstuur...pole hullu, parandame ära! Temperatuur tundub madal, keeraks juurde...?

Selle kohta võib öelda sisetuune, toidu tunnetamine või lihtsalt taju. Nii olen ise kokanud terve elu ja nõnda kokkavad ka minu isa ja vanaema. Võimatu on neilt vastuseid saada küsimustele, "kuidas Sa seda tegid?" ja "mida / kui palju maitseaineid kasutasid, et see kõrvitsapüreesupp nii maitsev tuli!?".

Retseptide kirja saamine on vahel ikka paras väljakutse ning just seetõttu olen nõnda kaua hoogu kogunud, et oma maitsvate katsetuste tulemusi ja õnnestumisi avalikult jagada. Loodan, et need saavad kellegi kodus katsetamiseks ning on toeks uute toiduideede sündimisel. Julgustan teid alati iga siin avaldatud retsepti puhul komponente muutma vastavalt oma soovile ning eksperimenteerima.

Disclaimer : Retseptides võib esineda puudusi, kuna mulle on hetkel veel harjumatu protsessi käigus kõik kirja panna.. Mõnikord ununeb ja kirjutan mälu järgi. Kutsun teid üles teada andma kuidas välja kukkus - mis läks hästi, mis pahasti. Kui kuskil hätta jääd, anna märku ja proovin nõu anda. :)

Epic külmutatud vaarika-tofu juustukook

__________________________________________________________________________________________

Esimene retsept on mõnus suvine tort. Hea (jää)tee kõrvale palaval päeval. Mõnus mäng magus-hapu piiril.

Katab 6-8 inimese magustoidulaua (või 4 eriti suure maiasmoka isu ;P).

Töövahendid:

Blender/köögikombain

18-22 cm-ne lahtikäiv koogivorm

Veidi ruumi nii külmkapis kui ka sügavkülmas

Küpsetuspaber
Taignarull (soovituslik)

Põhi:

100g Digestive küpsised (proovi suhkruvaba või ka muid küpsiseid)

2 spl tahket rasvainet (mina eelistan orgaanilist rafineeritud kookosrasva neutraalse maitse saavutamiseks)

Sisu:

200g maitsestamata tofut või pehmet tofut (Bon Soya)

200g India pähklied

1 prk täisrasvast kookospiima

2-3 suurt peotäit värskeid vaarikaid (või sulatatud külm. vaarikaid)

100ml vett*

2 väikse laim mahl (soovikorral ka ühe laimi koor)

maitse järgi magustajat (mina kasutan köögis tavaliselt agaavisiirupit)

näpuotsatäis soola (mina kasutan köögis Himaalaja soola)

*Vee asemel võib kasutada ka kookospiima purgist ülejäävat vedelikku või külmutatud vaarikate puhul tekkitund vaarika sulavett. Kui Sinu köögimasin on eriti võimas, siis võid isegi vähem vett kasutada, kui kasutad vedelat magustajat (nt agaavisiirupit).

Work in progress. Tunnetuslik kaunistamine.

Juhised:

Mida teha kõigepealt?

Alustuseks pane kookospiima purk juba eelmisel õhtul külmkappi või kui unustasid, siis ca 30-st minutist sügavkülmas täiesti piisab.

Pähkleid leota üleöö või keeda 20-30 min.^{*1   (<- tärnidega märgete täpsustusi jälgi lehekülje alumises osas)}

- Kata koogivormi põhi küpsetuspaberiga. Purusta küpsised blenderis või taignarulliga küpsetuspaberist volditud taskus.
- Sulata rasvaine ning sega küpsisepuruga. Suru saadud mass vormi põhja ja veidi ka äärtesse.
- Ava kookospiima purk ning kraabi lusikaga pinnale kerkinud tahke kookoskreem kaussi.

- Lisa tofu, pähklid, vaarikad, vesi, laimimahl, magustajat ja sool.
- Blenderda ühtlaseks, kohupiimakreemi meenutavaks massiks - tekstuurilt peaks jääma kergelt siidine.

- Vajadusel lisa magustajat ja/või vedelikku.^*2

- Kraabi saadud tihke mass põhja peale, soovikorral joonista lusikaga pinnale n-ö lained, mis annavad valminud koogile päris kauni efekti.
- Pista kook ca 6-8 tunniks või üleöö sügavkülma.

"lained" koogi pinnal; peale külmutamist, enne kaunistamist

Tõsta kook sügavkülmast välja alles 2 tundi enne serveerimist. Lõika peenikese terava noaga kook servade küljest lahti. Seda on lihtsam teha, kui kuumutad nuga vahepeal sooja vee sees. Kaunista meelepäraselt ning jäta külmkappi (enam mitte sügavkülma!) sööjaid ootama.

Head nautimist!
Much luv
<3

___________________

^*1 Leotades säilib pähklites rohkem toitaineid jm, kuid ometi eelistan mina mõnikord päkleid keeta. Seda teen ma, kui spetsiifilise maitse saavutamine toidus on mulle eriti oluline või kui mul ei ole kohe üldse India pähkli tuju. Nimelt ei armasta ma eriti India pähkleid nende maitse pärast ja ka kookides kipub nende maitse tavaliselt olema rohke, esiletükkiv. Eriti neutraalse maitse saavutamiseks keedan ma pähklied 30 min ja vahetan vett 2x keemise ajal. See ei võta India pähkli maitset küll täielikult ära, kuid vähendab märkimisväärselt.

^*2 Siin oleneb palju kasutatava blenderi või aparatuuri töövõimsusest. Minu väike, aga endiselt tubli, viimaseid elupäevi nägev blender valjab, et ma lisaksin päris palju rohkem vedelikku, et tera suudaks massist läbi liikuda. Liigse vedeliku puhul hakkab muidugi mingi hetk kannatama koogi tekstuur, õnneks maitse mitte. Seega vett lisa ainult vajadusel ja vähese kaupa. Ürita tajuda piiri, mil mass on paks, aga ei koorma liialt masinat.

Imeline teekond selle hetkeni

See on see legendaarne esimene postitus, mis on üpris pikale veninud. Põhjuseid ja vabandusi on palju; Neist kõige rohkem väärib märkimist asjaolu, et oleme mõlemad perfektsionistid ja oleme soovinud, et enne avalikustamist oleks kõik ideed detailideni täiuslikud.
Lõpuks jõudis kohale arusaam, et tuleb võtta pisut kergem hoiak ja anda endale ruumi. Ruumi olla ja postitada vabalt, olla vahetu, jagada teiega katsetusi, õnnestumisi, põrumisi, rõõmu, kurbust ja naudinguid – oma maailma.
Vegendaarne on oma erinevates vormides (kohvik, pood, restoran) meie mõlema peades pikalt (aastaid) olemas olnud. Kolm aastat tagasi ei olnud meil veel aimugi, et see kõik just oma praegusel kujul saab eksisteerima.

Siin see siis on... Meie esimene postitus. Ei midagi ülemäära eksootilist, kuid samas ka mitte vähetähtsat.

Uudishimulik vegan vorstivõileib.

Vegendaarne sündis iseenesest, loomulikult, eluprotsessi käigus, kui kaks sarnast inimest kokku said. Me kasvasime üles peredes, kus liha ja kala moodustasid tähtsa osa igapäevasest toidust. Vastava kasvatuse ja perekonna poolt loodud suhtumise võtsime esialgu endaga ellu kaasa, kuid meie mõlema sees oli alati tunne, et midagi peaks olema teisiti.

Ühel emotsionaalsel sügise hilisõhtul, natuke rohkem kui kolm aastat tagasi, võtsime koos vastu otsuse loobuda lihast. Sellest hetkest, seal samas. Mõne kuu jooksul jätsime maha ka kala ja mereandide tarbimise. Sealt edasi olime ligi kaks aastat ovo-lakto vegetaarlased (e. taimetoitlased, kes tarbivad muna ja piimatooteid), vähendades ajaga järjest enam muna- ja piimatoodete osakaalu oma menüüs. Jõudsime hetke, mil meie poekorv ning kodus valmistatud road olid vegan, kuid väljaspool kodu einestades ning tööl olles langesime mõnikord mugavuse küüsi. Esines keerulisi hetki – läbirääkimisi tõelise sisemise endaga ja võitluseid väliste ahvatlustega. Praegu oleme veganlusele lähedamal kui iial varem ning see teekond on olnud nii loomulik.

Me ei saa ilmselt end veel veganiteks nimetada, oleme ‘‘veged’’. Põhjus seisneb mobiilses elustiilis, väheses organiseerituses/ettevalmistuses/teadlikkuses ja samuti Eesti veel arenemisjärgus vegankultuuris.
Justnimelt selle viimase arengule soovimegi oma tegevustega kaasa aidata.

Esimesed sammud selle heaks on teie silme ees: meil oma blogi koos avapostitusega, vääriline logo ja oma Instagram (jälita meid: instagram.com/vegendaarne).

Tulevikus hakkate siin nägema pilte, viiteid, retsepte, arvustusi, mõtteavaldusi ja muidu-hea-tuju-ilm-ilus tüüpi postitusi. Igaks juhuks ei hakka inimmõistuse lõputule loomingulisusele piire ette panema. See saab olema mõnus toidu- ja elustiiliblogi.

Oleme teiega ausad. Kõik inimesed kodudes pole fotograafid ega meisterkokad, kirjanikud ega sotsiaalmeediagurud. Meie pole ka. Seega iga postitus ei saa olema täiuslikuks viimistletud. Pildid saavad olema sellised nagu nad juhtusid tulema, retseptide kirja panemine saab olema väljakutse, õigekirjas võib esineda vigu, kuid idee tundub õige ja kogemus on seda kindlasti väärt.

Vegendaarne ongi elustiil, mis aitab (eelkõige) meil endil liikuda, areneda, luua paremat maailma läbi iseenda; võimaldab olla kontaktis oma tõelise olemusega (“mis on õige minu jaoks”) ning liikuda seeläbi sügavama hingerahu poole. Olete oodatud olema osa meie tegevustest ja teekonnast!

<3


Karina Tamm & Marc Barsegjan